Jüri Vendla
Tänu kahe Eesti diplomaadi: Londoni Eesti saadiku August Torma ja New Yorgi Eesti peakonsuli Johannes Kaivi aktiivsele tegevusele ning ettenägelikkusele, suudeti ära hoida enamiku laevade kommunistide kätte sattumise. Londonis moodustati veel kapten Johannes Veldi, Londoni Eesti peakonsuli Villibald Raua ja mõnede teise poolt Eesti Laevanduse Komitee, kuid nende tegevusest ei olnud erilist abi, pigem vastupidi. Nemad esindasid ainult murdosa Briti saartele kogunenud laevade omanikest ja neid ei võetud üheski ametiasutuses tõsiselt.
Olukord Ameerika Ühendriikides oli Inglismaaga võrreldesi kardinaalselt erinev. Ameerika Ühendriikides sai rakendada Balti Eraseadusest (BES) tuntud printsiipi negotiorum gestor instituuti. Johannes Kaiv kirjutab August Tormale: „Juhul, kui mõni laevaomanikkudest viibis siin ja isik oli usaldusväärne, andsin niisugusele isikule tunnistuse, et ta on Eesti seaduste järgi laevaomanikkude huvide kaitsja. Juhul, aga kui kohal ei olnud ühtki laevaomanikkudest, esinesin Eesti seaduste kohaselt ise omanikkude huvide kaitsjana.”(1) August Torma, olles eelnevalt uurinud Inglismaa varasemat kohtupraktikat ja konsulteerinud juristidega, leidis, et negotiorum gestor'ina esinemisel siin pole mingit kasu. (2) Tuli loobuda kohtupraktikast ning teha panus diplomaatilistele läbirääkimistele Briti võimudega. August Torma kirjutab Johannes Kaivile: „...Eesti laevad said siin, nagu mujalgi korralduse sõita N.Venesse. Kuigi mitmed meie kaptenid ähvarduste mõjul olid valmis seda korraldust täitma, läks siiski korda laevade väljumist Venemaale ära hoida: Briti võimud ei lubanud laevadel sadamast lahkuda.”(3) Edasiste diplomaatiliste läbirääkimiste käigus otsiti koos lätlastega lahendusi Balti laevade päästmiseks ning kaaluti Briti võimude poolt laevade rekvireerimist. Saadik August Torma kirjutas Johannes Kaivile: „3. oktoobril puudutasin Foreign Office'is inglise vetes olevate Eesti laevade küsimust. Ütlesin, et eelistaksin nende jäämist Eesti lipu alla. Kui see ei ole võimalik ja kui Briti võimud otstarbekohasuse seisukohast välja minnes siiski otsustavad neid rekvireerida, pean ma Eesti-Briti kaubalepingu Art. 4. arvestades kõigepealt reserveerima Eesti laevaomanikkude õigusi niihästi laevadele, kui ka laevade teenistusele.”(4) Saadikut huvitas laevade rekvireerimise korral terve rida poliitilisi probleeme, millistega ta palus Briti võimudel arvestada. Nimelt, ta palus ette näha rekvireeritud laevadel töökohad neile endistele laevade meeskonnaliikmetele, kes ei soovi sõita N. Liitu ning soovivad laeval edasi töötada. Teiseks, ta soovis, et Briti võimude poolt antaks tõhusad tagatised Eesti laevaomanike kaitseks. Laevade seisukorra kohta üleandmise momendil tuleks koostada täpne akt, mille koostamisel osaleks laeva juhtkond. Samuti tuleks lahendada tasumaksmise küsimus ning laevade omanikele tagastamine, mis peaks toimuma: 1) kui võõras okupatsioon Eestis on lõppenud, või 2) kui omanikud on suutelised ise laevu valitsema.
12. oktoobril otsustatigi Briti Valitsuse poolt Eesti ja Läti laevad rekvireerida. (5) Laevad rekvireeriti faktiliselt mõned päevad hiljem erinevatel kuupäevadel. Rekvireeriti kokku 22 Eesti laeva, neist asusid Briti sadamates aurikud: „Aina”, „Anna”, „Elna”, „Jaak”, „Juta”, „Kai”, „Kaida”, „Kalev”, „Keila”, „Kodumaa”, „Margo”, „Mari”, „Olev”, „Pollux”, „Pärnu”, „Romeo”, „Sulev”, „Taara”, „Torni”, „Ubari” ja „Vilk”. Colombo sadamas Tseilonil (nüüdne Sri Lanka) asus aurik „Kalarand”.
Rekvireerimise otsuse vastu tõstis aga N. Liit energilist protesti. August Torma kirjutas: „Meie laevad on nüüd lõplikult rekvireeritud. Vene püüded neid vabaks saada ja viia Venesse ebaõnnestusid.”(5) Ühes teises kirjas kirjutab August Torma: „„News Chronicle” nõudis hiljuti avalikult, et ametiisikud, kes pooldasid Balti riikide laevade rekvireerimist, ametist vallandataks. Mõnel pool nõutakse isegi Lord Halifaxi lahkumist, kuna see olla vajalikuks eeltingimuseks vahekordade parandamiseks N. Liiduga.”(6) Venelaste protestid ei aidanud, laevad jäid Inglismaale, kuid meremeestel puudus objektiivne ülevaade kodumaal toimuvatest sündmustest, lisaks veel saatkonnatöötajate propaganda, hirmutamine ja rahadega meelitamine. Selle kõige tulemusel otsustas enamik meremehi, kaasa arvatud laevade juhtkonnad kodumaale tagasi pöörduda.
Suur grupp, peamiselt TLÜ laevu pandi oma saatust ootama Glasgow lähistele Clyde'i jõel asuvale ankruplatsile, mis asus Gourocki linnakese lähedal. Mitu kuud seisid eestlaste laevad seal, meeskonnad olid täies koosseisus ja päästepaatidega käidi Gourockis toitu ostmas. Palk maksti regulaarselt välja, samuti söögiraha. Mehed kuulasid hoolega lühilainetel raadiosaateid Eestist. Neis esinesid meremeeste omaksed kaugelolijatele sõnumitega, mis eranditult koosnesid kojukutsetest ja eluolu kiitmisest uue võimu all, mis tekitas aga kuulajates kahtlusi. Eesti raadio oli mitmes saates korranud, et Vene valitsus püüab kõik meremehed korraga kodumaale tuua. Ja iga kord oli neile teadetele lisatud hoiatus: need, kes keelduvad repatrieerumast, minetavad alatiseks võimaluse kodumaale tagasi pöörduda. (7)
Laevadel kujunenud olukorrast parema ülevaate saamiseks saadeti saatkonna nõunik Ernst Sarepera (8) 30.11.40 koos TLÜ esindaja, kapten Veldiga (9) Glasgow'sse, kus nad külastasid sealset Läti konsulit hr. Marshall'i. Konsul korraldas neile kohtumise a/l „Mari” kapteni Nurstiga (10). Samuti kohtusid nad a/l „Vilk” kapteni Ansoga (11) ja I tüürimehe Pakriga. (12) Kapten Nurst ei tahtnud midagi kuulda Eesti esindajatest ja teatas, et tema ning kogu „Mari” meeskond lähevad N. Liitu. Londonist saabunud esindajad selgitasid, et Eesti saatkond ei taha kedagi mõjutada siia jääma, kes tahavad N. Liitu lahkuda, kuid nad teevad teatavaks, et igalühel on samuti võimalus Inglismaale jäämiseks ning siin töötamiseks. Briti võimud on andnud sarnase kinnituse ning lubanud eesti meremehi jätta võimaluse korral oma endistesse laevadesse js endistele kohtadele, makstes neile vastavad Briti palgad. Samuti lubab saatkond võimaluse piires abistada kõiki Eesti kodanikke, kes ei tunnusta Eestis aset leidnud vägivalda ning jäävad siia elama Eesti passidega kui Eesti kodanikud. Cove'is külastasid nad eesti laevu „Mari”, „Kodumaa”, „Keila”, „Kalev” ja „Juta”, kuulasid meremeeste muresid ning selgitasid olukorda. Londonisse tagasi jõudes kirjutas Ernst Sarepera saadikule ettekande, mille ta kirjutab: „Saadud muljete kohaselt läheb kaaluv enamus eesti meremehi Clyde'is asuvailt laevadelt N.Venesse. Paljudel, eriti kaptenitel on määrava tähtsusega perekondlikud põhjused. Kardetakse surveabinõude tarvitusele võtmist venelaste poolt Eestis asuvate perekonnaliikmete vastu. Kindla otsuse siiajäämise suhtes on teinud vaid „Kodumaa” kapten Aruvee. (13) Ministry of Shipping'ilt pakutud raha ei võeta vastu, kuna kardetakse, et sellega tekib kohustus astuda Briti teenistussa. Samuti ei taheta sattuda vastuollu N. Vene saatkonnaga, kust loodetakse saada tarvisminevat raha.”(14) Ernst Sarepera märgib veel, et palju paksu verd kaptenite hulgas on tekitanud Eesti Laevanduse Komitee poolt saadetud ringkiri, mis sisaldanud ähvardusi ja kus püütud peale suruda meremeestele inglaste poolt pakutavat raha.
Saadik August Torma: „Kahjuks aga jääb nende [laevade] peale vähe eestlasi. Kaugelt suurem osa laevade juhtkondadest ja meeskondadest on otsustanud sõita N. Liitu. Need võetakse inglaste poolt nüüd laevadelt maha ja moodustatakse laevadel uued meeskonnad.”(5)
Artur Pakri meenutab, et jõululaupäeval 1940 andsid nad laeva (a/l „Vilk”) üle šotastele, sini-must-valge langetati ja vardasse tõmmati tardunud vere värvi British Commonwealth'i plagu. Neid viidi vedurlaevaga Gourocki sadamasse ja sealt Glasgow'sse hotelli, kuhu majutati juhtkond, meeskond aga boarding-house'i. Järgnevatel päevadel selgus, et Glasgow'sse oli toodud meremehi kõigilt
Gourocki all seisnud laevadelt, samuti isegi mõnelt hukkunud laevalt. Kokku oli kodummale sõitasoovijaid sada või rohkemgi (Glagow's). Aurikult „Vilk” ei võtnud kojukutset vastu kapten Evald Anso. pootsman ja paar madrust. Eesti laevadest läks pärast lipuvahetust eestlastest juhtkonnaga sõitu vaid „Mari”: kapten Evald Anso, I tüürimees Johannes Lootsaar (15), II tüürimees Mihkel Lootsaar. (16) Kui kojuminejate nimekirjad olid konsulaadis koostatud (N. Liidu), hakkasid saabuma toetussummad tagasisõitjatele. Igakuine toetusraha Artur Pakri mälestuste kohaselt oli vist 15 naelsterlingit, mis maksti välja laevaagentuuri Geo. Nisbett kaudu. (7)
Laevad Kanadas
Aurik „Argos” osteti 1939. aastal Rootsist. Eestipoolseid osanikke oli laeval mitmeid, nende hulgas perekond Elvine-Rosalie ja Eduard Loun, kaptenid Karl Mitt (17), Jakob Siig (18), Harald Ressar (19), Gustav Einholm (20), Eduard Eelloo (21), Johannes Nurst, Jakob Rang (22) ja teised, kokku 17 isikut. Rootsipoolseteks osanikeks jäid firmad Rederi A/B Frederika, A/B Förenade Speditien & Rederiagenturen (edaspidi Rederiagenturen) ning 5 isikut, nende hulgas tuntud laevandustegelane Johannes Coobas. Laeva Eestipoolseks disponendiks oli Karl Mitt, prahtimisega tegeles Rootsipoolne osanikfirma Rederiagenturen. Jälgime nüüd kronoloogilises järjekorras sündmuste kulgu pöördelisel 1940. aastal.
Laev väljus 24. juunil söelastiga Gagow'st Kanadasse St. John'i sadamasse N. B., kohale jõudis 14. juulil. Kanadas selgus, et prahirahast ei jatku meeskonnale palkade maksmiseks ja Eestis muutunud poliitilise olukorra tõttu ei olnud võimalik sealt raha saata. Kapten John Presfeldt (23) pöördus Rootsipoolse osaniku Rederiagentureni poole, kust vastati, et ka neil pole võimalik raha saata.(24)
27. juulil teatas Karl Mitt, et laev on prahitud ajarendi lepingu alusel firmale Sovfracht. 31. juulil teatas kapten Presfeld Karl Mitile, et laev on arestitud Rederiagentureni nimel, kes nõudis 119,872 krooni maksmata jäänud varustuse arve katteks, kuhu hulka kuulub ka laenatud kindlustuspreemia, 27,900 krooni. Samuti nõudis keegi Emmanuel Hoegberg 25,000 krooni mingisuguse laenu katteks. Neile lisaks esines laeva meeskond nõudmisega maksmata jäänud palkade saamiseks umbes $ 8,600 ulatuses.(25) Tegelikult maksti kohtu poolt meeskonna palkadeks $ 6,591.(26) Disponent Karl Mitt saatis 2. augustil kaptenile telegrammi, kus ta teatab, et ta on protestinud laeva aresti ja palub kaptenil anda oma parim laeva üleandmiseks Sovfrachti käsutusse.(27) Laev müüdi 12. oktoobril oksjonil hinnaga $ 50,000. Ostjaks oli Stockholmi firma Setterwall Shoenmeyer & Altmer, keda esindas oksjonil Kanada firma Sanford & Teed. Laev sai uueks nimeks „Glen” ja registreeriti esialgu Panama lipu alla, kuid juba samal aastal viidi üle Rootsi registrisse, omanikuks A/B Jamaika, disponent Sven Salen. Nagu näeme, laev sai tagasi Rootsi lipu alla, kuid eestlastest osanikest oli lahti saadud ja küllap ka laeva müük Kanadas kiirendas kapten Karl Miti Siberiteed, vaatamata tema poolt saadetud nõukogudemeelsetest telegrammidest, mida ta oli sunnitud surve all tegema valvsa komissari pilgu all. Mõned petta saanud väikeosanikud, kes olid läände pääsenud, kirjutasid veel peale sõda peakonsulile New Yorki ja tundsid huvi „Argose” saatuse vastu. Üks neist pettunud osanikest avaldas oma pahameelt ajaleheveergudel nende vastu, kelle kätte olid usaldatud nende rahadega soetatud laeva hooldamine.(28) Laev ise müüdi aga juba järgmisel aastal, s.o. 1941 Taimaale ja järgmisel 1942. aastal Lõuna Aafrika Vabariiki, kus ta 21.10.1948 „Plettenbergi” nime all uppus. (29) Nagu nägime oli „Argose” puhul tegu laevaga, kes kommunistide haardest küll pääses, kuid läks eestlastele ikkagi kaduma.
Aurik „Elise” kuulus pärnakatele Ado Laanele ja kapten Friedrich Balteserile (30), osteti 1935. 1940. aastal oli seal kapteniks Erich Tartu (31), kes Inglismaal haigestus ning ajutiseks kapteniks määrati Robert Onno,(32) kelle juhtimisel laev saabus 7. augustil 1940 Parrsboro Roadsi Kanadas, Nova Scotia, kus võeti peale puidulast Iirimaale viimiseks. 15. augustil oli laev lastis ja ootas Halifaxi liikluskontrolli luba väljasõiduks. Sadamakapten korraldusel pandi laev 17. augustil laadimiskai lähedusse jõele ohutusse paika ankrule, mis aga ei osutunud ohutuks. Mõõna ajal istus laev põhja ning vigastas põja ja vinti. Laev tuli võtta remondiks dokki, selleks aga tuli last lossida. Seoses selle kõigega kerkis ülesse palju probleeme, eelkõige rahalisi. Kuna Eestis oli toimunud riigipööre, siis puudus praktiliselt ühendus omanikega, samuti ei olnud laevas õiget ülevaadet kindlustusfirma ning tingimuste suhtes. Seega esialgsed kulud oleks tulnud maksta laeval, mida hiljem oleks kindlustusfirma kompenseerinud. Kuna rahaküsimusi ei õnnestunudki lahendada, siis läks laev kulude katteks sundmüüki ja müüdi 25. jaanuaril 1941. aastal toimunud oksjonil $ 88,000 eest, ostjaks Kanada firma Dominion Shipping Co., Halifax. Saadud rahadest kaeti avariiga seotud kulud ning maksti meekonna palgad, kusjuures ülejäänud rahad deponeeriti kohtu poolt panka. Eesti laevaomanike huvisid kaitses New Yorgi peakonsul Johannes Kaiv ja tema poolt palgatud kohalik advokaat Paul Barry ja B.A. Beck New Yorgist. Hiljem esines laevast saadud terve summa vastu N. Liidu poolt asutatud Estonian State Cargo and Passanger Line. Kanada kohus tegi esimese otsuse kommunistide kasuks. Appelatsioonikohus muutis eelmise kohtu otsuse ja langetas lõppotsuse laevaomanike kasuks.(33) Järgmiste omanike valduses sõitis ta läbi sõjaastate „Evelyn B” nime all, Kanada lipp. Hiljem jõudis laev kanda veel kaht erinevat lippu ja nime, enne kui 1949aasta 21. augustil Iisraelis Haifa sadamas maha põles, olles selleks ajaks 60 aastat vana,(29)
Viited
(1) ERA.1583.2.15.86
(2) ERA.1608.2.1937.32
(3) ERA.1608.2.1937.11-13
(4) ERA.1583.2.15.50-52
(5) ERA. 1608.2.1937.29
(6) ERA.1608.2.1937.13
(7) Pakri, Artur, Kodusadamata, käsikirjalised avaldamata mälestused
(8) Sarepera, Ernst (23.01.1906 - 8.05.1971 London), Londoni saatkonna nõunik ja I sekretär, pärast saadik August Torma surma täitis saadiku kohuseid
(9) Veldi (Weltbach), Johannes (22.05.1881 Tartumaa - 31.5.1962 London), ksk, 1940 määrati TLÜ esindajaks
(10) Nurst, Johannes (28.04.1900 Hiiumaa - 8.04.1959 merel), ksk
(11) Anso, Evald (26.12.1906 - 1.05.1945 Inglismaa), kaugsõidukapten
(12) Pakri, Artur (14.07.1909 Virumaa - 2.03.2006 Toronto), ksk
(13) Aruvee (Arg), Joosep (25.09.1887 Harjumaa - 22.04.1972 Bournemouth, (UK), ksk
(14) ERA.1583.2.15.77-78
(15) Lootsaar, Johannes (26.12.1907 Narva-Jõesuu - 26.03.1994 Vancouver), ksk
(16) Lootsaar, Mihkel (1.04.1902 Narva-Jõesuu - 5.02.1988 Kaljfornia), kausõidutüürimees (edaspidi kst)
(17) Mitt, Karl (27.12.1892 Pärnu - 10.04.1943 Solikamsk, Permi obl.), ksk
(18) Siig, Jakob (2.01.1905 Pärnumaa - 22.01.1996 Toronto), ksk
(19) Ressar, Harald (22.05.1899 Pärnu - 11.11.1979 Nyköping), ksk
(20) Einholm, Gustav (8.09.1896 - 7.01.1972 Stockholm), ksk
(21) Eelloo (Einholm), Eduard (25.11.1900 Käsmu - 22.02.1962 Uus-Meremaa), ksk
(22) Rang, Jakob (15.03.1884 Voltveti (nüüd Tihemetsa vald) - 8.12.1958 Stockholm), ksk, reeder
(23) Presfeldt, Johannes (John), lõpetas Tallinna Merekooli III kl. 1939, ksk
(24) ERA.1608.2.1941.78-79
(25) ERA.1608.2.1941. 18 ja 84
(26) ERA.1608.2.1941.67
(27) ERA.1608.2.1941.28
(28) Välis-Eesti, 16.01.1949
(29) Reinhart Schmeltzkopf, Estland zur See 1918-1940, Cuxhaven, 1996
(30) Baltser, Friedrich (1883 - 1954 Inglismaa), ksk, reeder
(31) Tartu, Erich ( ? - 1954 USA), ksk, Tallinna Merekool III kl. 1930
(32) Onno, Robert (19.12.1908 Hiiumaa - 3.02.1957 Kamada), ksk, Tallinna Merekool III kl. 1939
(33) VES, 8.04.1950