Valteri arhiiv

Prindi

Valterite perekonna liikmed on Eesti merendusajaloo silmapaistvamate nimede hulgas. Isa Rudolf Valter 1874-1950 oli kaptenikutsega merekooli õpetaja Heinastes ja Käsmus, hilisem miinisadama kapten. Tema neli poega olid kõik meremehed. Kindlalt kõige kuulsamks neist sai Ahto Valter 1912-1991 maailma reisides, tema vaprusest üle Atlandi purjetamisel kirjutas nii Ameerika kui koduse Eesti ajakirjandus. Kõu Valter 1907 - 2004 oli haritud meremees, tegi kaasa ka kuulsusrikka reisi venna Ahtoga 1930 aastal. 1936 teeb Ahtoga merereisi kaasa vend Jarilo Valter 1909-2004. Uku Valter 1910-1999. Valterite pere lugu on huvitav uurida, muuseumi kogus on Valterite perearhiivi alla kogutud nii kirjavahetust, fotosid, ajaleheväljalõikeid ja negatiivfilme. Osa materjale on digitaliseeritult galeriidesse uurimiseks avaldatud. Osa materjalidest on veel digiteerimata, valdavalt isiklik kirjavahetud pereliikmete vahel. On aga ka huvitavaid artikleid isa Rudolf Valteri sulest, mis käsitlevad religioonitemaatikat. 

19.jpg

Allikas: 
Aarne Vaigu erakogu

AHTO VALTER – legend ja eeskuju
autor: Aarne Vaik, oktoober 2015, Käsmus

Tublid meremehed olid mereriigis iseenesest mõistetavalt. Mõned neist olid kangemad merekarud nagu kuulus Kihnu Jõnn. Maailmakuulsaks võis saada aga ka poisike, kui raha ja kuulsusejanu innustamas.

Muidugi algas kõik lastetoast. Isa Rudolf Walter (1874-1950), kes lastes need omadused vormis ja läbilöögivõime kindlustas oli haritud meremees, pedagoog Käsmu ja Heinaste merekoolis, ka maausuline, sealt siis poegade tähenduslikud nimed. Ahto (1912-1991), Kõu (1907-2004) ja Uku(1910-1999) nimed olid pärit läänemere-soome mütoloogiast, Jarilo (1909-2004) oli ida-slaavlaste päikese, kevade ja armastuse jumal. Ahto nimi tähendas vetevaimu ja vetevalitsejat- mees õigustas oma nime alistades oma elujooksul kõik mered ja ookeanid. Ahto sündis Heinastes, 1914 suunati isa Käsmu merekooli õpetajaks. Vennakeste lapsepõlv möödus mere ääres. Esimesed merekogemused saadi poisikesena lõhkise pesupaliga seulates, väikesel Käsmu lahe lahel. Püsida tuli kalda lähedal, et alus veest tühjaks valada ja polnud karta, et poisid harjutades kaldast kaugele lähevad. Rudolf Walterist sai Eesti Vabariigi algaastail Tallinna Miinisadama kapten. Isa tegi lapsed varakult merega sõbraks. Elati Paljassaarel ja koolis käidi Tallinnas paadiga. Õpiti ilmaolusid ja tuult arvestama, paat jäeti hommikul Miinisadamasse ja koolipäeva lõpus purjetati koju. Kui Ahto sai 14 jättis ta kooliõpingud, merekutse oli nii tugev. Isa kauples kapten Rudolf Pahlbergilt Ahtole tekipoisi koha Käsmu uhkemas neljamastilises purjelaevas „Tormilind“ ja lubas  maksta söögiraha poisi eest ise. Sügisel oli isa üllatus suur, sest Ahto tõi koju täis madruse palga, Kapten Pahlberg tähendanud siis üllatunud isale, et „maksan palga mitte mehe eluaastate eest vaid tema võimete eest. Võimekus avaldus mõistagi merel. Nalja Ahto kulul saadi teha vaid maistel teemadel. Esimesel töösuvel päris Ahto vanematelt meestelt Eestisse tagasi jõudmise kohta, kiri kodustele parasjagu pooleli, soovitasidki mehed isale kirjutada, et tuleme Rakvere kaudu paari nädala pärast. Isa noomis küll, et kuidas sa seda ei tea, aga miks pidi Käsmu poiss, kes unistas USA-sse sõita Rakvere linna teadma, teda huvitasid vaid maailma sadamalinnad.  14 kuud oli sõitu ka Käsmu aurulaeval „Linda“. Järgnes pooleaastane õpinguaeg Käsmu merekoolis, mis majanduslikel põhjustel katkes 1929.aastal.

Meresõitu oli järgemööda hollandi, saksa ja inglise laevadel lisaks üheksa kuud tööd New Yorgis. Teenitud rahaga tuli Ahto koju ning ostis vana jahi „Auli“. Laeva ehitati vendade abil ümber, jahi uueks nimeks sai “Ahto“.  Esimene reis üle Atlandi ookeani Eestist Ameerikasse ca 8,4 m pikkusel jahil oli vendade unistuseks ja hoolimata koduste keelitustest asuti 7. augustil, 1930 vastu ookeaniavarustele. Muidugi ei andnud Tallinna sadamakapten jahile „Ahto“ kaugsõiduks luba, seepärast vormistasid vennad Ahto ja Kõu jahi lühemaks kalastusretkeks. Tegelikult läks reis Läänemerest Põhjamerele, sealt Inglismaale, kus köitis ajakirjanike tähelepanu. Lõunarannikut mööda jõuti Torquaysse, kus saadi kohalike purjetajate tunnustuse märgiks Torquay Kuningliku Jahtklubi auliikme tiitel. 22 päevaga jõuti Funchali Madeirasse; sealt edasi Las Palmasesse, kus rahast üsna lagedana täiendati varusid ja  valmistuti Atlandi ookeani ületamiseks. Elu merel kujunes spartalikuks. Kasinus ja valdavalt külm toit, kehv olme, mootori puudumine, elati üle karm torm, mis lõhkus jahti ja väsitas mehi halastamatult. 18. detsembril 1930 jõuti läbi katsumuste Miami sadamasse  kohal olid ajakirjanikud, päevapiltnikud, linnapea ühes abiga. Õnnitlused ookeani vallutamise puhul, usutlused ja pildistamised, mis ajakirjanduse kaudu tekitas rahva vaimustuse, mille tulemusena külastas Miamis „Ahto“ jahti 100 000 inimest. Oma silmaga taheti näha 8,4 m pikkust ja 173 dollarit maksnud väikest jahti ja noori vapraid Eesti poisse. Elamiseks pakuti Miami kõige uhkem hotell ja vendade käsutuses oli auto linnaga tutvumiseks.  Vennad Valterid kogusid Ameerikas kuulsust tehes pikema merereisi Kesk-Ameerikasse, kust seilati 13. maiks New-Yorki, kus sadamasillale pääsesid ainult vastuvõtjad New-Yorgi Eesti peakonsulaadi sekretär E. Kusik ühes NY Eesti klubi esindajatega ning erilise kaardiga varustatud ajalehemehed, kogunes kaugelt üle 30 foto ja kaameramehe. Lehemehed olid huvitatud kõigest, alates poiste eluloost lõpetades Eesti riikliku korraga. Noormehed pakkusid kõneainet. Erandita kõik New-Yorgi lehed avaldasid Eesti poiste poolt sooritatud reisi ja vastuvõtu kohta pikki kirjutisi ja ülesvõtteid, mida järgnevates väljaannetes kord-korralt täiendati. Nii algas Ahto tähelend ja peagi sai Ahtost mereriigi Eesti rahvuskangelane, elav legend. Samas tuli ka arusaam, et elu suurim unistus üksi ümber maailma purjetamisest tuleb mõneks ajaks edasi lükata.

Teine reis üle Atlandi algab 4.juulil 1931. a Ahto Walteri reisikaaslaseks oli kanadalane Peter Barber. Endiselt purjetatakse jahil „Ahto“. Reis Euroopasse oli ühes 10 Ameerika jahiga, kes võistlesid omavahel. Ahto jaht väiksuse tõttu võistluses ei kvalifitseerunud. 2.augustil 1931 jõudis Ahto Plymouthi, Inglismaal. Ahto arvates oleksid nad venna Kõuga selle võistluse võitnud, kuna Peter Barberil puudus meresõidu oskus jäid nad teiseks, mitteametlikult muidugi. Ahto Walter, 18-aastane hulljulge meremees oli ületanud Atlandi ookeani teistkordselt oma 8,4 m jahiga, mille ta Inglismaal maha müüb 150 naelaga, populaarsus USA-s oli laeva hinda üle kaheksa korra kõrgemaks pidanud. Kiri sellest kodustele lõppeb lausega: „...P.S. sa ei või aimata, kui paha on seda vana „korvi“, mille nimi on „Ahto“, maha jätta.“

4.oktoobril 1931.  autasustatakse Tallinna Jahtklubi poolt Ahto Valterit. Kingitakse jahtklubi lipp, müts ja rinnamärk. Nüüd võis Ahto maailma jahtklubide sadamatesse julgelt sisse sõita.

1.novembril 1931 alustab AhtoValter oma uue ostetud ja põhjalikult remonditud 8,8 m jahiga(ex. Vineta), mille uueks nimeks saab taas „Ahto“ kolmandat merereisi üle Atlandi. Ka siis oli salasooviks ümber maailma purjetada. Reis  Ukuga viis esmalt Kopenhaagenisse. Seal liitus nendega hea jutuga taanlane, kes lubas head sõiduraha ja tahtis purjetada Ameerikasse. Paraku rasket merehaigust põdenud mees tõsteti Hollandis Den Helderis maha, meeskonnaga ühines kolmas vend Jarilo. Wighti saare ligidal kohtuti Peter Barberi ja „Enterprice“ meeskonnaga. Uku Valter asus selle rooli, ning Ahto ja Jarilo jätkasid reisi kahekesi Torquay, edasi Vigo, Madeira saared, Roheneeme saared ja sealt kurss Ameerika mandrile. 31. märtsil 1932 jõutakse Ameerikasse.

Neljas retk üle Atlandi Eestisse algab 14.juulil 1932 „Ahto“ pardal oli Ahtole ja Jarilole lisaks käsmukas Verner Sooman (1911-1967). Vernerit teadis Ahto juba „Tormilinnu“ päevilt kus koos 13-14 aastastena meresõitu alustati.  Inglismaale jõuti 20 päevaga, mis oli kiirusrekordiks, teekonna pikkuseks umbes 3000 miili. Scilly-Islandist tuuleta sõit Londoni kestis 17 päeva.  Läbi Londoni jõuti Eestisse 7. septembril 1932. Ahto Valteri neli Atlandi retke jäid esimese 20 eluaasta sisse. Eestist retkele lahkudes, kurtis Ahto et vastata tuli kuuekümne tüdruku kirjale... Ahto oli populaarne.

27.novembril 1932 algab viies reis Eestist Ameerikasse. Ahto reisikaaslased olid ajakirjanikud. Oma esimesel Atlandi reisile järgnenud  Kariibi mere reisil oli ta seilanud koos ameeriklasest ajakirjaniku Tom  Olseniga kaks kuud, ka Tomi peas mõlkusid ümbermaailma purjetamise plaanid. Esimest korda teatas Ahto avalikult, et läheb ümbermaailma reisile. Varustus oli korralikum kui eales varem ja jahile paigutati  väike mootor.  Teised kaks ajakirjaniku kes reisi alguses lootusrikkalt pardale asusid olid Rudolf Sirge ja Evald Stein-Tammlaan (a-ni 1936 pseudonüüm Jänkimees). 30.jaanuaril 1933 kukkus viimane üle parda, supelusolud Põhja-Biscayas jaanuaris on võrdlamisi ebasoodsad, ainult Ahto kiire tegutsemine päästis ta elu, kuid tervis streikis, Hispaanias Evald lahkub „Ahto“ pardalt ja Rudolf Sirge katkestab sõidu“Ahtol“.  Ahto ja Tom jätkavad reisi Atlandil kahekesi. 14.aprillil 1933 kohtuvad „Ahto“ ja a/l „Sulev“ Atlandil. Kaks rändurit saavad vanni, mageda veega pesemise, sooja sööki,  kuuma kohvi. Seda et „Ahto“ suundus Floridasse oli laeval teada. Rahapuudusel ei tulnud ka seekord aga ümbermaailmareis kõne alla. Ahto jäi plaanide elluviimise nimel Ameerikasse tööle. Kirjadest isale arutab Ahto, et ta ei kujuta ette võimalust vajaminevaid summasid laevaostuks palgast kokku hoida. Siiski ajad pöörduvad.

Ahto leiab teenistuse luksusjahtidel, miljonäride jahtidel teenimine on tulutoov. 1934 a. „Vaba maa“ kirjutab kuidas Ahto annab Itaaliasse jõudes vend Jarilole üle hinnanguliselt 12000 dollarit maksva jahi. Siirdudes ise tagasi New-Yorki, kus keegi ameeriklane oli teda palganud luksusjahi juhiks, et teha paariaastane ringreis Lõunamere saartel.

1935 abiellus Ahto Walter Margaret F.R. Duffiga, elama asuti Greenwichi linna. Kuues retk on pulmareis, kahekesi purjetatakse Marseille`ist Ameerikasse ja sealt Kanadasse.

Järgmisel aastal teevad Ahto, Margaret ja Jarilo Eestist Ameerikasse üle Atlandi seitsmenda reisi. Uus „Ahto“ (ex „Rannik“) oli Saaremaal ehitatud 1932. a kaljase tüüpi, 17,6 m pikkune laev.

Esimese eestlasena purjetas Ahto Valter Eestis ehitatud purjekal, Eesti lipu all ümber maailma (1938-1940). 2.novembril 1938 asus „Ahto“ reisile pardal 19 inimest, nende hulgas abikaasa Margaret ja nende 14 kuu vanune Ahto-Theodor (Teddy). Palju oli pardal Ameerika miljonäride poegi, kellele Ahto pidi hea tasu eest meretarkust õpetama. New-Yorgist mindi läbi Panama kanali Vaikse ookeani, Seltsisaared, Fidži saar ja Suva, Uus-Herbiidid, Uus-Kaledoonia saar  jaSidney 1939 aasta juunis kajastasid Sydney ajalehed Ahto Valteri mereretke, hoopis tähelepanuväärseks peeti abikaasa Margareti ja 22 kuu vanuse Teddy viibimist nii pikal retkel. Austraaliast kirdes asuvas Korallimeres sõideti vale kaardi tõttu karile, enamus ballasti visati üle parda, jõuti Torrese väinas asuvale väikesele Thursday saarele. Meremiinide tõttu jäeti Singapuri retk marsruudist välja. Edasi India ookean, Mauritiuse saar, Port Elizabeth. 1939. a lõpuks jõuti Aafrika mandrile, lõunatippu Cape Town´i saabunud laev jäi otseselt II maailmasõjale jalgu. Jaht liikus piki Aafrika rannikut Nigeeria suunas ja sealt  üle Atlandi. Sõja-aeg tingis merel täieliku infosulu. Tänu õnnele jõudis ta ümbermaailmareisi lõpetada. Kodumaised lehed reisist enam ei kajastanud, sõja algusest 1939 suvel katkesid eestikeelsetes lehtedes teated Ahto Valterist.

Teated Ahto mereretkedest üle Atlandi „pähklikoorest“ paadiga avaldas oma tõelise mõju eesti inimesele sõja järgsetel aastatel, mil üle 3000 paadipõgeniku Rootsist USA-sse üle Atlandi läksid. Valteri poiste edukad reisid julgustasid pagulasi seda retke kordama. Siis peeti seda üritust kangelaslikuks. Täislastis väikeste paatidega põgenike kutsuti viikingiteks.  1952 ilmub ühepurjelise luup-tüüpi purjeka„Erma“, kelle kapteniks oli Harry Pahlberg, käsmukad pardal 1945 aasta reisi dokumentaalkirjeldus. Voldemar Veedami raamat „Purjetamine vabadusse“ (Sailing to Freedom) oli tõlgitud enam kui 20 keelde. Ka oli plaanis teha raamatu põhjal dokumentaalfilm. Paraku otsustati rahastada hoopis Thor Heyerdahli Kon-Tiki ekspeditsioonist dokumentaalfilmi, mis oma headuses ja õnneks võitis 1951.a. parima dok filmi Oscari. 

Alles 2010 ilmus Jüri Vendla sulest põhjalik ülevaade raamatus „Unustatud merereisid“eestlaste hulljulgetest põgenemisreisidest üle Atlandi. 1945. a suvel teatas N. Liidu saatkond Rootsis kategoorilises toonis, et alustatakse kõigi kodanike kodumaale saatmist ja Rootsi riigi välismaalaste komisjon andis teada, et soovib põgenike kojupöördumist, tuhandete eestlaste ainuvõimalikuks lahenduseks näis olevat põgeneda oma laevaga Rootsist USA-sse. Soov elada vaba inimesena mõnel vabal maal oli suurem surmahirmust merel hukkumise ees.

Käsmu meremuuseumis on Valterite perekonna lugu olnud alati aukohal. Kollektsioonis on perega seotud fotosid, kirju, postkaarte. Oma suure panuse mälestuse hoidmiseks on andnud Anto Juske  oma raamatuna „Eesti esimene ümbermaailma purjetaja Ahto Valter“  2000 aastal.

Vendade Valterite merereisid on ere lehekülg Eesti merekultuuris, mis hävis Nõukogude režiimis. Meie kohus on olnut meenutada uuesti ja uuesti, et innustuda ise ja olnut taastada.