Muuseum on sündinud tänu nõukogude võimule, tänu faktile, et nõukogude piirivalve Eestist lahkus ja hoone vabaks jäi. Samas on see maja olnud merendusega seotud ehitamisest saadik 19. sajandi lõpust, algul tsaariaegse piirivalvekordonina ja hiljem merekoolina. Nõukogude ajal oli territoorium ümbritsetud plankaia ja kivimüüriga, nüüdseks on need lammutatud. Teisigi tarbetuid nõukogudeaegseid ehitisi on maatasa tehtud, nagu sigala, kasvuhoone, koerte maja jms. Tegevust jätkub siin veel mitmele põlvele.
Orienteerusin merendusele ja nimetasin hoone Käsmu Meremuuseumiks. Alguses kõhklesin, kas mul on õigus sellist nime võtta, et liialt pretensioonikas. Ühe toa paned kolu täis, kas see ikka on muuseum - ega ta tõesti päris muuseum olegi, sest ma ignoreerin ilmselt kõiki muuseumitegemise reegleid. Aga ma olen alati püüdnud asju teistmoodi teha ning ka siia omanäolist miljööd luua.
Muuseum tegutseb erakollektsiooni alusel, on ühemehe üritus, sõpruskonna toel muidugi. Aastatega on kogunenud küllaltki suur kollektsioon. Enamus on saadud antikvariaatidest ja kollektsionääridelt vahetuse teel, on ka kingitusi ja annetusi nii külarahvalt kui mujalt.
