Käsmu Meremuuseum

Käsmu külale vaevalt küll maailmas mereajaloo vaateviiiklist võrdset leidub. Küla sajast perest on võrsunud üle sajakolmekümne kapteni, lisaks lugematu hulk muid meremehi.

Tavaliselt on möödunud aegadele kergem hinnangut anda, kuid Käsmu fenomenile on ka tagantjärele raske ühest seletust leida. Alati leidub mitmeid põhjusi, mis kujundavad olukordi ja ajalugu. Osa neist võib kergesti näha ja mõista, osa jääb seni tundmatuks.

Kehtib nagu reegel, et suured asjad sünnivad, kas mitte millestki või väljapääsmatute olude sunnil. Ilmselt oli Käsmus algpõhjuseks viletsus ja nälg, mis inimest mõtlema ja võitlema sundis.

Esmakordselt mainitakse Käsmut ajalooallikates 1453. a. strand tho Kesemo. Arvatavasti viitab see nimi soomekeelsele sõnale kesä (suvi) nagu Tallinna nimes talilinna ja merega on nad seotud mõlemad. Käsmu rannas käidi vaid suvel kalastamas ja alles hiljem kujunes sellest suuremate purjelaevade laevade talvituskoht.

Püsiv asustus kujunes Käsmus välja juba 1524. aastaks ja 1763. a. oli külas 9 talu j a 6 vabadikukohta. Ümberkaudsed mõisad olid huvitatud mere-äärsetest aladest, mille elanikud hakkasid püüdma kala ka mõisa tarbeks ja vedama paatidega Tallinna küttepuid, telliseid ja silluisekive. Seega oli küla elu juba algselt seotud meretööga. Ja Käsmu on küla, kus peale mere, metsa ja kivide muid rikkusi ei ole - ei põldugi, mis toidaks. Teopäevad mõisale tehti merel, vedades puid ja kalastades mõisa paatidega.

Renti maksti mitte maa, vaid kalastusõiguse eest soolatud või kuivatatud kaladega.

Nagu viitab küla soomekeelne nimi Kesämo, olid esimesed asukad soomlased, legendi järgi neli venda - Risti, Päll, Lauri ja Preedik. Neist on tuletatud ka esimeste talude nimed. Hiljem lisandus siia rootsi ja eesti verd -rootsi keelest on tulnud talunimed Krönberi, Viiperi, Lilleperi. Küla rootsi-pärane nimi oli Casperwieck (1624).

Segatud veri seletab ka meeste aktiivsust ja reisikirge. Nagu mainitud, tuli elatusvahendeid otsida merest ja kaugemale, suurema saagi jahile läksid teadagi vapramad ja ettevõtlikumad. Kaks korda aastas, kevadel ja sügise käisid Käsmu mehed Soome rannikul Hamina ümbruses kalastamas. Saak puhastati ja soolati kohapeal tünnidesse, kalarapped kuivatati kaljudel ja toodi loomasöödaks kaasa. Kala jätkus endale ja mõisale ja ka maameestele vilja vastu vahetamiseks. Peale põhitoiduse toodi Soomest kaasa veel hulk meresõidukogemusi, õpiti uusi kalastusviise, muretseti püügivahendeid, nii mõnigi mees tõi koju ülemere päritoluga nooriku ja vahel jäädi ka Soome elama. Nii kinnitusid perekondlikud  sidemed ja võib arvata, et nii lahe  põhja- kui lõunakaldal oli üks soomelahe merekultuur.

Kuid meresõidu, kalastamise ja kaubaveoga kaasnes veel üks ja ise tunduvalt soodsam teenimisvõimalus — salakaubavedu. Käivad jutud, ainult ühes laevas pole terve inimkonna ajaloo vältel salakaupa veetud nimelt Noa laevas. Vana tavandiõiguse kohaselt peeti kõiki merega seotud tulusid õiguspäraseks, seega olid nii rannarööv kui ka salakaubavedu õigustatud. Nagu teada, oli eelmisel sajandil peamine salakaubaartikkel sool, seda eriti sajandi keskel, Krimmi sõja ajal, kui Inglise laevastik blokeeris Soome lahte.

Mees, kel tekkis isu päris oma laeva järele, teadis, et paljast palgarahast  laeva ei osta. Kuid salaja, üle lahe sõudes võis korjata ka laeva muretsemiseks vajaliku summa, muidugi kui õnne oli. Kui seda polnud läks sõit Siberisse, mida nii mõnegi Käsmu mehega juhtus. Kuid raha jäi koju poegadele. Et kõige lihtsam viis kergelt tulnud rahale otstarvet leida oli see kõrtsi viia ja kõrist alla loputada, siis kujunes reegliks, et järjele said vaid karsked, julged ja töökad mehed.

Esimesed suuremad alused osteti Soomest, hiljem telliti oma tarbeks päris uued laevad, millega teeniti juba suuremate laevade osturaha. Peatselt alustati laevaehitust ka oma rannas, algul Soome meistrite abiga, hiljem Saaremaa meestega, kes soomlased kutseoskustega üle trumpasid.

Kasvasid laevad ja kasvas meeste haare. Läksid hinda oskused ja haridus. Tulevikku vaadates vajas Käsmu merekooli. 1880. a. alustati koos ümbruskonna külade Sagadi jaPalmse meestega läbirääkimisi Moskva Mereasjanduse Edendamise Seltsi sekretäri Valdemarsiga. Kooli asutamiseks moodustati 1884.a. koolikomitee eesotsas Palmse valla talumehe Madis Adleriga. Komitee koostas kooli põhikirja ning esitas selle Vene valitsusele kinnitamiseks. Sama aasta sügisel avatigi Jakob Kaskni vastvalminud majas merekool, kus õppetöö oli tasuta. Riik andis kooli jaoks 1000 rubla aastas, koolikomitee toetas omalt poolt saja rublaga. See oli kahtlemata suur samm ja kvalitatiivne hüpe Käsmu mereasjanduse arengus. Nüüd jäi Soome laht kitsaks ning Läänemeri väikeseks. 1890. aastal ehitas Jakob Kaskin juba kaks suurema tonnažiiga (100 — 120 t) laevad "Julius" ja „Aleksander". Järgmisel aastal trumpas Joosep Kristenbrun selle saavutuse üle ja ehitas kolmemastilise kuunari "Salme" (219 t), see oli Käsmu ja kogu Viru ranna esimene kaugsõidupurjekas. Nüüd mindi juba üle ookeani. Selle sajandi alguseks oli Käsmus ligi 50 alust. Käsmu laht aga kujunes populaarseks laevade talvituskohaks, kuhu mõneks talveks tuli kuni 80 ümbruskonnast pärit alust kevadet ootama.

Sadamat kui sellist Käsmus ei olnud. Metsamaterjal ja sillutisekivid veeti hobuvankritega kaldale ja sealt paatidega laevale. Puud ja kivid varuti juba talvel Lahepõhja laoplatsile, mis algul kuulus mõisale, hiljem kohalikele meestele.
Et kodusadamat üles leida, ehitasid kohalikud mehed merekooli juhataja J. Meybaumi eestvõttel Käsmu tuletorni, mille tsaarivalitsuse ametnikud kandsid 1892. a. merekaardile.

Nüüd olid Käsmus oma laevad, oma merekool, majakas ja oma kaptenid. Kujunes arusaam, et ainult meremees on õige mees ja kapten teadagi see kõige auväärsem. Kuldpaelad käisel tiivustasid mehi edasi pürgima.

Elu läks külas ülesmäge, laevad tõid hästi sisse, ehitati uusi elumaju ja külale Meremeeste Seltsimaja, mis valmis vahetult enne revolutsiooni. Käsmu merekool töötas ka I maailmasõja ja revolutsiooni ajal, olles siis ainuke merekool Eestis. Selles koolis käinud mehed olid aktiivsed nii Vabadussõjas kui ka vabariigi loomisel. Sellised nimed nagu J. Pitka, A. Varma, J. Sandbak, J. Pruun, O.Tiidemann, A.Walter jäävad Eesti merendusajalukku.

Vabariigi sünd langes kokku uue ajajärguga merenduses. Nimelt saabus aurulaevade aeg: vähenes aluste arv, kuid suurenes tonnaaž. Osteti esimene purjekast ümber ehitatud aurik "Nemrac". Kui saabus uus salakaubaveo laine piiritusevedajate näol, olid Käsmu mehed juba nii soliidse äri juures, et musta tööga ei sobinud enam tegelda. 1923. a. loodi osaühing Käsmu Laeva Omanikud, mis tegutses edukalt 1940. aastani. Kehtis reegel, et võlgu ei võetud ja laeva laenatud rahaga ei ostetud. Seetõttu elati ka kriisiaastad kergemalt üle. Harilikult oli ühel laeval mitukümmend osanikku. Osakute suurus oli 100 — 200 Inglise naela. Kasumid maksti sügisel samuti välja naeltes, sama raha oli käibel ka Käsmu poes.

1940. aastal katkes sõja tõttu kogu mitmesaja aasta pikkune mereajalugu Käsmus, ühe hoobiga hävis kohalik rannaeluolu ja põlvkondade töökogemus laevaehitusest ja meresõidust. Viiekümneks aastaks muudeti küla piiritsooriiks, kus hingitsesid mõned kalurid ja kehtis üldine merelemineku keeld. Õitsval järjel poole tuhande elanikuga kaptenite külast oli nõukogude aja lõpuks järel vaid 50 pensionäriga koht, kus käidi suvitamas. Kas kogu hiilgus ja au on siinmail jäädavalt lõppenud, seda pole võimalik ennustada. Aga endises maastaabis see vaevalt kunagi enam taastub. Siiski, juba 20 aastat on meremeeste koolitajana muuseumi juures tegutsenud laste purjetamise ja kalurilaager. Käsmu ajalooga, mida on raske mahutada paarile leheküljele, võib igal ajal tutvuda Käsmu Meremuuseumis. Tänavu 2014 täitub Käsmu Merekooli asutamisest 130 aastat. 

Tere tulemast Käsmu!

Aarne Vaik
Käsmu Meremuuseum

 

Tere tulemast!

Aarne Vaik