Jüri Vendla
Jüri Silberberg kuulus jõukamate laevaomanike hulka, kes omas osakuid KLO poolt prahitavates laevades „Julia”, „Kolga”, „Kotkas” ja „Romeo”, samuti osaühingule Kalandus kuuluvates laevades „Eestirand”, „Kalarand” ja „Harjurand”. Tema kiri Rudolf Paalbergile on kirjutatud vahetult peale Eestist põgenemist, seega kajastab objektiivset pilti Eesti kujunenud olukorrast vahetult peale N. Liidu poolt Eesti annekteerimist kuni 1940. aasta lõpuni. Kahjuks on Riigiarhiivis hoiul ainult kirja inglisekeelne, peakonsul Johannes Kaivi poolt tehtud ametlik tõlge, mida ta tõenäoliselt kasutas mitmetes laevaprotsessides tõestusmaterjalina ja mis aitas kohtul saada paremat ettekujutust Eestis kujunenud olukorrast. Alljärgnev on tagasitõlge eesti keelde.
Helsingis, 8.jaanuaril 1941
Tere, kapten Paalberg.
Võib olla Sa ei ole ammu saanud kirju Eestimaalt ning samuti ei ole Sinugi kirjad jõudnud adressaatideni. Nagu üldteada, on Venemaa piirid täielikult isoleeritud ülejäänud maailmast ja meie Eesti on ise end selle alla allutanud. Ma põgenesin sealt ööl vastu 23. detsembrit, nüüd olen Helsingis ja kui midagi erakorralist ei juhtu, siis vist jään siia pikemaks ajaks.
Kui venelased marssisid meie riiki, siis esimese asjana kuulutati, et ausal teel muretsetud eraomandit ei puudutata. Vaevalt olid need sõnad lausutud, kui venelased hakkasid juba üle võtma suuremaid ja uuemaid keskküttega varustatud hooneid. Sellele järgnes vabrikute, tööstuste ja laevandusettevõtete sundvõõrandamine koos nende kontorite ja pangaarvetega. Samal ajal kõik välispankades olevad arved tuli registreerida. Loomulikult selliselt tegutsemist ei tunnustatud välismaal, kus sellised arved blokeeriti ja neid ei kantud Venemaale üle. Teise ringina kuulusid natsionaliseerimise alla kõik äriettevõtted, välja arvatud leheputkad ja väikesed toidupoed. Samuti sundvõõrandati väikesed töökojad, purjelaevad ning suuremate mootoritega kui 16 või 18 HJ mootorpaadid. Järgmiseks sammuks oli elamute rekvireerimine, seda tehti niipea kui leiti vajalikul hulgal uusi komissare. Kõik elamud Tallinnas ja Nõmmel, põrandapinnaga üle 220 m², mille alla käis ka tavaliselt keldrikorrusel asuv pesuköök, teistes linnades ning maal kuulusid natsionaliseerimisele majad põrandapinnaga üle 170 m². See oli loomulikult alles algus ja on oodata, et varsti tuleb järg väiksemate kätte, samuti nagu laevadki võeti üle kahes järjekorras. ja isegi kui mõni jäeti üle võtmata, siis pandi peale nii kõrged maksud, et omanik oli sunnitud paluma selle ülevõtmist. Samuti kuulusid natsionaliseerimise alla kõik kooperatiivsed elamud. Kõige kohutavam selle juures: need kelle majad või muu omand natsionaliseeriti, tõsteti välja nende töökohtadelt või korteritest ja sunniti jõuga elama keldritesse, mujal elamine oli neile keelatud. Viimased laevade disponendid, kes olid senini jäänud oma kohtadele, pidid tegevuse lõpetama 1. jaanuarist. Käsmu kontor oli üks ausamatest omandi üleandmisel, ainult „Signe” ei olnud veel nende kätte sattunud ja osutatud „teenete tunnustamiseks” tõsteti Tiedemann oma korterist välja ja tema Käsmu maja võeti üle. Ta elab nüüd kapten Kaare juures allüürnikuna. Igal pool on majad ülerahvastatud. Üle 9 m² inimese kohta pole pinda lubatud, kuid on võimalik, et seda normi vähendatakse kuni 6 m²-ni, sellised jutud juba liiguvad ringi. Arvan, et oled juba teadlik, et Sinu auto võeti ära. Ühel päeval olime koos Sinu abikaasaga endi autosid ette näitamas. Mul õnnestus kusagilt hankida oma autole vanad räbalad kummid ja seetõttu jäi minu auto konfiskeerimata. Seejärel tagastasin auto dokumendid Linnavalitsusele ja panin auto peitu, öeldes, et on korrast ära.
Seal on kolm meetodit kuidas varandust üle võetakse: esimeseks on natsionaliseerimine, teiseks on ülevõtmine maksude kaudu ja kolmandaks on konfiskeerimine, mida tehakse juhul, kui isik on põgenenud või vangistatud. Minu 1939. aasta maksude katteks kirjutati juba kogu minu mööbel üles. Aga nüüd tuli uus 1940. aasta tulumaks, mida mina Tallinnas veel ei olnud saanud, kuid Pärnu laevaomanikud said juba kätte. See on koostatud eelmise aasta tulumaksude alusel, kuhu on lisatud 100 %, mis on jagatud 12-le ja korrutatud 7-ga, sest juulis laevad natsionaliseeriti - vaatamata sellele, et kogu laevade raamatupidamine võeti üle ja hoolimata sellest, kas laevad töötasid või seisid. Nüüd Sa mõistad, kuidas on meid siin koheldud. Oma 1939. aasta tuluaruandes näitasin ära kõikidest allikaist saadud sissetulekud, ka seda, et olin maksnud „Kolga” võla katteks kõik saadud sissetulekud ja ka seda, et hukkunud laev oli natsionaliseeritud ilma võlga arvestamata. Ma palusin luba maksta tulumaks 1940. aasta tegeliku sissetuleku pealt, kuid seda ei lubatud, ekki pangas oli ennenatsionaliseerimisaegset raha. Seejärel andsin sisse palvekirja, kus ma palusin mitte maksustada seda osa 1939. aasta sissetulekust, millist ma ei olnud Käsmu Laevaomanikelt kätte saanud või lükata selle sissenõudmine edasi ajani, kuni Ameerikast on raha minu siinsele arvele laekunud. Seejärel kirjutati mu korteri sisustus üles ja mõned päevad hiljem sain kirjaliku teate, et minu palvekiri on tagasi lükatud.
Nüüd, hr. Paalberg, kontor Käsmu Laevaomanikud võlgneb mulle 1939. aasta dividende $ 9,773.31, mis asuvad New Yorgi National City Bank-is. Samas pangas avasin ka kevadel koos abikaasa Elisabeth Silberbergiga ühise arve. Kui pangast saabus vastus, et nad on nõus mulle arve avamisega, siis Tiedemann saatis otsekohe instruktsiooni New Yorgi National City Bank-i, et pank kannaks minu arvele summa $ 9,773.31. tema saadetud kiri oli kaua aega teel ja jõudis panka kas siis juul viimastel päevadel või augustis. Seejärel saabus pangast vastus, et lähtuvalt praegu kujunenud olukorrast ei ole neil võimalik seda ülekannet teha ja nad vajavad uusi andmeid või uut instruktsiooni. Aga siis oli kontoris juba komissar ja rohkem polnud enam võimalik midagi teha. Tiedemann kas ei saanud või ei julgenud uut kirja panka saata. Ikkagi ma olen Tiedemannilt saanud kaks kirja, millega ta tõendab, et ma ei ole saanud nimetatud raha.
Esimene kiri on alljärgnev:
11. september 1940
„Kodanik Jüri Silberberg, siin
Vastuseks Sinu järelpärimisele saan teatada, et sinu tänane kontojääk meie juures on Kr. 41,047.90, mis ülekantult teeb $ 9,773.31. Aga see summa on blokeeritud New Yorgi pangas ja seetõttu ei ole võimalik seda summat sulle välja maksta. Nimetatud summa on sinu laevade aktsiate puhastulu 1939. aasta jooksul.”
Teine kirja koopia on lisatud siinjuures.
Kui osutub vajalikuks, saan saata Sulle originaali Tiedemanni allkirjaga või siis tõestatud koopiad.
Nüüd, hr. Paalberg, ma palun Sind teha kõikvõimaliku, et see saaks kantud minu City Bank arvele. Või on Sul endal volikiri pangaarvele ligipääsuks? Lisaks, kui raha saab olema minu arvel, kas siis oleks võimalik mulle raha üle kanda Helsteni juurde Stockholmi, Rootsi, või on ainult võimalik raha kasutada, olles ise personaalselt kohal, või kas pole seal ühtki võimalust raha kasutamiseks?
Ma põgenesin kodust ainult sellega mis mul oli seljas, ja samuti kogu pere.
Me soovime Sulle parimat ja Head Uut Aastat.
Jüri Silberberg perega
P.S. Kas „Kotkas” on üle viidud, ja kui ei, siis anna palun nõu kapten Kallasele?
Tallinnas käis kuulujutt, et said oma laeva paberid korda.
Unustasin kirjutada palkadest ja elu kallinemisest. Palgad on tõusnud kahel korral 50 %, mis teeb kokku 100 %, kuid elamiskulud on läinud üles umbes 1000 %, seega kümnekordselt. Paar kingi maksis varem 12-18 Krooni, nüüd aga 100-150-160 Krooni. Ülikond maksis varem 70-80 kuni 120 Kr., nüüd aga 600-800 kuni 900 Kr. Lisaks, säilinud kvaliteet on selline, et jätab kõvasti soovida. Täisvillast ülikonda pole võimalik kusagilt leida. Kõik on tehtud vanadest riietest pärinevast puuvilla ja villa segust. Toidu hinnad on tõusnud 100-300 %. Üks Eesti kroon võrdub 1 Rubla ja 25 kopikaga. Välisvaluuta vahetuskurss on sama mis oli aasta tagasi.
Minu praegune aadress: J. Silberberg, Malmi rinne 4 d 50 Helsinki
Käesolevaga kinnitan, et ülaltoodu on tõene ja korrektne tõlge minule kapten Rudolph Pahlbergi poolt toodud kirjast.
New Yorgis, 6. veebruaril 1941
Reg. No 209
J. Kaiv
Tegev Eesti Peakonsul
(ERA.1608.2.1936.274-276)