Jüri Vendla
Vaatame nüüd lühidalt, kuidas läks teistel Ameerika sadamates viibinud eesti laevadel.
Aurik „Kuressaare” oli oli New Yorgi sadamas ja valmistus vastavalt prahtija korraldusel Baltimore'i lahkuma, et sealt uut lasti peale võtta. 6. augusti õhtul, kui kapten August Tarius laeva saabus, leidis ta sealt vaid paar ohvitseri ja stjuardessi, ülejäänud tulid tagasi öösel vaenulikus meeleolus. Selgus, et meeskond oli viibinud Lexingtoni avenüül asunud kommunistlikus Eesti klubis, kus neile oli tehtud selgeks, et Eesti Vabariiki rohkem ei eksisteerivat ja laev tuleks viia N. Liitu. Kuna kapten ei ole soovinud Amtorgi esindajatega kohtuda, siis tuleks laev jõuga üle võtta ja Venemaale viia. Selleks moodustati seal viieliikmeline komitee, kes pidi kavandatu laevas läbi viima. Neile anti kaasa ka paar püstolit, samuti üks relvastatud ameerika eestlane, kes peideti mässulise meeskonna poolt katlaruumi. Üks lojaalne meeskonnaliige rääkis kavandatust I tüürimehele ja see omakorda kaptenile (1). Kapten viis laeva reidile ankrule ja kutsus kohale Rannakaitse (Coast Guardi), kes otsis laeva läbi, leidis relvad ja peidetud võõra, kes arreteeriti. Edasi sõitis laev Rannakaitse jälgimisel Baltimore'i sadamasse, kus kapten üritas kommunistlikult meelestatud meeskonnaliikmeid laevast eemaldada, kuna nende hulgas oli ka juhtkonna liikmeid, nagu III tüürimees, II mehaanik ja assistent. Juhtunust informeeriti New Yorgi peakonsulaati, samuti kohalikke võimuorganeid. Tekkinud probleemide tõttu jäi laev pikemaks ajaks seisma, millega kaasnesid aina uued probleemid. Täitmata jäänud prahileping tõi kaasa nõude laeva vastu $ 60,000, mida õnnestus uue lepingu sõlmimisega vähendada $12,000 peale. (2) 21.09.40 saadi Tallinnast telegramm, millega Merilaid & Ko teatas, et laev on ajarendi lepingu alusel prahitud Sovfrachtile, kelle agendi Amtorgi korraldusi tuleb vastuvaidlematult täita. (3) Kuna kapten ei täitnud tõenäoliselt juba uute omanike korraldusi, siis laev arestiti ja Amtorgi advokaadid andsid hagi Marylandi Ringkonnakohtusse Merilaid & Ko nimel. Kohtuistung toimus 30. ja 31.01.41, kus hagejate taotlus kohtu poolt tagasi lükati ning laevale anti vaba praktika oma põhitööga tegelemiseks. „Kuressaar”, uue nimega „Merida” läks analoogiliselt „Signega” Estodurase valdusesse ja hakkas sõitma Hondurase lipu all. Laev prahiti ajarendi lepinguga New Yorgi firmale General Atlantic Steamship Co., kus ta sõitis kuni rekvireerimiseni WSA poolt samal ajal, kui „Florida'gi.”. Peale tagastamist läks laeva majandamine üle Erich Harkna ja teiste endiste Merilaid & Ko omanikeringi kuulunud isikute kätte. Nende käes oli laev Erich Harkna poolt prahitavana 1947. aasta märtsist kuni 1949. aasta novembrini. Need aastad töötas laev edukalt, teenides keskmiselt aasta puhaskasumina $ 33,000, mida loeti väga heaks tulemuseks. (4) Seejärel müüdi laev Euroopasse, Rootsis tegutsevale laevaühingule Estoco, disponent ja juhataja Arved Mägi, kus ta töötas kuni 1956. aastani, mil müüdi Inglismaal kreeklastele ja sai nimeks „Adonis”. Selle nime all ta sõitis kreeklaste laevana kuni 20.02.1960, mil läks lekiks ja pukseerimisel Otronto sadamasse uppus. (5)

Aurikut „Kotkas” üritati „Signega” sarnaselt kätte saada. Aurik oli 8.augustil Kanadas Sydney sadamas, kui kapten Ernst Kallas sai Tallinnast korralduse, et laeval tuleb katkestada senine prahileping ja sõita N. Liidu sadamasse. Kapten seda käsku ei täitnud, vaid võttis hoopis ühendust New Yorgi peakonsuliga, kes käskis tal ignoreerida Tallinnast tulnud korraldusi. Laev saabus New Yorgi sadamasse, kus Sovfrachti ja Amtorgi advokaadid lasksid laeva arestida ühe endise osaniku Jüri Silberbergi (6) nimel. Hagi anti New Yorgi Ida Ringkonna kohtusse, kus hageja Jüri Silberberg nõudis (muidugi advokaatide kaudu) kapten Ernst Kallase vallandamist ja laeva üleandmist N. Liidule. 22.novembril lükkas kohus hagiavalduse tagasi, kusjuures kohtuotsuses märgiti ära, et Ühendriikide Välisministeerium konstanteeris 24. oktoobril 1940 N. Liidu poolt Eesti vägivaldse annekteerimise mittetunnustamist. Jüri Silberbergil õnnestus koos teise osaniku Mihkel Kolumbusega (7) okupeeritud Eestist põgeneda. 22. jaanuaril 1941 Helsingis USA abikonsulile Lawrence W. von Hellensile tehtud kirjalikus vandetunnistuses tühistasid nad ametlikult nende poolt surve all sunniviisiliselt antud volitused advokaat Charles Rechtile nende esindamiseks aurikute „Kotkas” ja „Harjurand” protsessidel.(8) Kirjalik vandetunnistus saadeti Johannes Kaivile New Yorki, kes sai seda kasutada järgnevatel protsessidel.
Sellega ei jäetud veel „Kotkast” rahule. Järgmise katsena anti sisse uus hagiavaldus, seekord Sovfrachti nimel. Kohtule esitati materjalid, milledest selgus, et Oskar Tiedemann, olles „Kotkase” prahtijaks, oli surve all 20. juulil 40 allkirjastanud lepingu „Kotkas” Sovfrachtile ajalepingule andmise kohta. Selle kohtuprotsessi ajal oli laev saanud uueks nimeks „Farida”, registreeritud Panama lipu alla ja prahitud ajarendi lepingu alusel Kanada firmale Dominion Shipping Co. Ltd. of Sydney N. S.. Hagejad taotlesid nimetatud ajarendi tühistamist ja laeva üleandmist Sovfrachtile. Kohus lükkas 31. märtsil 41 hagejate taotluse tagasi. Sellega ei olnud „Kotkase” - „Farida” protsessid veel lõppenud, laeva rünnati kommunistide poolt veel kahel korral, neist viimane vaatus toimus Florida Lõuna Ringkonnakohtus, Tampas. Kõigil kordadel pidid venelased kaotuse vastu võtma.(9) „Farida” kuulus esialgu Estodurase laevade nimekirja, siis majandati läände pääsenus omanike poolt. 1943. aastal teda ei rekvireeritud, kuna tema tehniline seisukord seda ei võimaldanud. 1946. aastal sai ta uue nime „Nidaros”, mille all ta samal aastal müüdi Norrasse, kust müüdi kahe aasta pärast Hiinasse. Seal ta ka hukkus 27.01.1949 kokkupõrke tagajärjel reisil Keelung - Shanghai.(5)

Aurikuga „Harjurand” läks veidi teisiti. Johannes Kaivi poolt kirja panduna loeme: „Augustis sain info, et „Harjurand” seisab Assooridel justkui ilma põhjuseta. Andsin kaptenile telgraafi teel korralduse otsekohe sõita USA-sse, jättes tähelepanuta kõik Tallinnast saabuvad juhtnöörid. Umbes 10 päeva pärast saabus laev Philadelphiasse. Nagu meeskonnaliikmed mind hiljem informeerisid, oli kaptenil kavatsus, vastavalt Tallinnast saadud korraldustele, viia Ameerikasse adresseeritud last Murmanskisse. Kuna laevas oldi teadlikud Johannes Kaivi poolt antud korraldusest, siis meeskond sundis kaptenit sõitma USA-sse. Philadelphias võttis kapten Eelmere ühendust Amtorgi esindusega ja sai sealt raha meeskonnale palga maksmiseks ja muudeks kuludeks. Samal ajal tegi kapten meeskonna hulgas kommunistlikku propagandat. Mina ei saanud sellist olukorda lubada ning kasutades Eesti Konsulaarseadusega mulle antud õigust, tagandasin kapten Eelmere ja määrasin uueks kapteniks senise I tüürimehe Hans Rubeni. (10) Tagandatud kapten keeldus laeva üleandmisest uuele kaptenile ja laevast lahkumisest. Vastavalt Eesti seadustele kuulub selliste olukordade lahendamine kohalike administratiivvõimude kompetentsi. Pöördusin selles küsimuses Ameerika kohalike administratiivvõimude poole, tuginedes seejuures Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel 1926 aastal sõlmitud konsulaarlepingule, milline on veel jõus. Nende reaktsioon oli negatiivne ja mul soovitati pöörduda kohtuvõimude poole.
Hiljem Eelmere lahkus vabatahtlikult, kuid andis sisse hagi laeva ja uue kapteni vastu selle omanike nimel. (Volitus oli Jüri Silberbergilt ja Mihkel Kolumbuselt välja pressitud, mille volitajad vabasse maailma pääsedes kohe tühistasid. (8)) Hagi lükati tagasi Ida Pennsylvania Ringkonnakohtu poolt. Hiljem Amtorg esitas uue hagi, nõudes tagasi eelmisele kaptenile avansina makstud summasid, mida olin nõus tegema meeskonnale palkadeks makstud summa ulatuses.” (11) „Harjurand” rekvireeriti WSA poolt 1.06.1942 ning anti üle USA Laevastikule, hakkas kandma USA tähelippu, teda opereeriti firma Meritt Chapman & Scott poolt Bureau of Ships järelvalve all. Oli laevastikus üks pioneeriüksuse laevadest, osales mitmete USA idarannikul uppunud laevadelt lastide päästmisel. Tegutses samuti mereohutuse tagamisel, likvideerides uppunud laevade väljaulatuvaid osi. 22.05.1946 arvati laevastikust välja ja tagastati omanikele.(12) Jatkas meresõite „Dodecanese” nime all, Panama lipp, kuni 1955. aastani, mil müüdi vanarauaks. (5)

Aurik „Maret” oli TLÜ laev ajarendi lepinguga prahitud firmale Saguenay Terminals Ltd. ja ta oli võtnud boksiidilasti Gergetownist, Briti Kaimani saartelt ja pidi selle toimetama St. Thomas'e sadamasse, USA Neitsisaartel. Laev saabus sinna 27. juulil 40. Seistes veel sadamas, sai „Mareti” kapten Jakob Hall umbes 31. juulil oma agendilt, New Yorgi firmalt J.H.Winchester & Co., Inc. (edaspidi Winchester) telegrammi teatega, et laev on Eestis natsionaliseeritud. Seepeale kapten Hall saatis telegrammi Amtorgile ja küsis instruktsioone edaspidiseks tegevuseks. 7. augustil saabus Amtorgist telegramm, milles kästi võtta punker ja varud peale ning asuda viivitamatult Murmanski poole teele. Kapten saatis uue küsimuse kuidas toimida praegu kehtiva rendilepinguga, mille järgi laev pidi suunduma ühte ohutusse sadamasse põhja pool Hatterase neeme ning sai vastuseks et lepingut tuleb eirata. Seejärel saatis ta telegrammi teatud isikutele (tõenäoliselt kas Heinrich Neuhausile või Johannes Veldile või siis mõlemile), kes olid senini tegelenud „Mareti” prahtimisega, kuid sai sealt hoopis vastupidiseid juhtnööre Amtorgist saadutele. Seepeale võttis kapten Hall vastu otsuse viia laev Murmanskisse ja palus Amtorgi saata raha meeskonnale ja temale endale palga maksmiseks, samuti kütuse ja muude varude soetamiseks. 5. augustil andis New Yorgi peakonsul Johannes Kaiv kaptenile telegrammiga korralduse eirata igasuguseid instruktsioone laeva Murmanskisse viimiseks. Kuna kapten ei olnud selles küsimuses peakonsuliga koostööaldis, siis 13 augustil peakonsul kasutas Eesti seadustega talle antud õigust ja tagandas kapteni saadetud telegrammiga oma ametikohalt ja lasi laeva arestida. 17. augustil määras peakonsul Johannes Kaiv laeva uueks kapteniks Leopold Trubergi, kes oli ühtlasi laeva üks osanikest, kuid kapten Jakob Hall keeldus laeva üleandma uuele kaptenile ja teadaolevatel andmetel ei asunudki Truberg kapteni kohale.(13) 1940. aasta lõpus andis Leopold Truberg St. Thomase Piirkonnakohtusse hagi „Mareti” vastu selle omandiküsimustes, millesse sekkus ka Amtorg. Asja arutati, kuid kohtuotsust ei tehtud. 16. septembril 1941 rekvireeriti „Maret” WSA poolt, sai Ühendriikide lipu ning kohandati sõjaaegseks meresõiduks.(14) Teistel andmetel rekvireeriti laev juba „Sysonby” nime all, Panama lipp. Laev sõitis U.S. Maritime Comissioni huvides ning ta oli erinevate operaatorfirmade käes, kes tema tööd korraldasid.(5) 10. septembril 1945 pandi halvas tehnilises seisukorras olev laev James River'ile, Virginia, seisma. Paar aastat hiljem tagastati laev tema endistele omanikele. Selle kohta loema ajalehest Välis-Eesti: „Üks Eesti aurikuid „Maret”, mis oli USA valitsuse poolt sõja otstarbel kogu viie aasta jooksul rekvireeritud ja seisis peale sõda kaks aastat, on nüüd omanikele tagasi antud.”(15) Kuna laev oli halvas seisukorras ja paar aastat seisnud, siis on üsna küsitav kas omanikel õnnestus laev ka sõitma panna, igatahes 1951. aastal müüdi ta Philadelphiasse vanarauaks.(5)

1940. aastal, kui kapten Jakob Hall otsustas laeva Murmanskisse viia, nõudis ta Amtorgi käest kokku $ 11,000, mida ta vajas kütuse ja muu varustuse ostmiseks, samuti meeskonna ja tema enda palkadeks. Lõpuks see raha saadigi, aga kui Venemaale sõidust asja ei saanud ning laev hakkas USA huvides tööle, siis anti Amtorgi advokaatide poolt sisse hagi millega nõuti raha tagasi. 1943 aastal arutati asja kohtus, kus ka Amtorgi hagi rahuldati summas üle $ 17,000.(13)(14)

Viited

(1) ERA.1608.2.1974.3-4
(2) ERA. 1608.2.1937.24
(3) ERA.1608.2.1974.21
(4) IHRC, College of Liberal Arts, University of Minnesota, Collection of Erich Harkna, box 1 folder 5
(5) Reinhart Schmeltzkopf, Estland zur See 1918-1940, Cuxhaven, 1996
(6) Silberberg, Jüri, „Kotkase” osanik Elisabeth Silberbergi volituse alusel
(7) Kolumbus, Mihkel, auriku „Harjurand” osanik
(8) ERA.1608.2.1936.277
(9) ERA.1608.2.1936.127
(10) Ruben, Hans Albert, lõpetas 1939. aastal Tallinna Merekooli II kl.
(11) ERA.1608.2.1936.124-125
(12) Wikipedia
(13) Biggs, Circuit Judge, The Maret, Appeal from District Court of the Virgin Islands
(14) ERA.1608.2.1936.128-129
(15) Välis-Eesti, 8.06.1947