Autor: Marika Mägi
300 aasta jooksul, umbes aastatel 800 – 1050 pKr, hoidsid kaugelt Põhjalast pärit metsikud mehed –viikingisõdalased – oma hirmuvalitsuse all keskaegset Lääne-Euroopat. Soov saada rohkem kulda-hõbedat, orje ja uusi maavaldusi oli see, mis sundis viikingeid tõstma purjed ning lahkuma oma kodudest tänapäeva Norras, Taanis ja Rootsis. Nende ootamatud ja julmad rüüsteretked olid legendaarsed; kristlikud mungad kirjeldasid õudusega rikaste kloostrite ja linnade rüüstamisi ning hävingut.
Kuid viikingid olid enamat kui rüüstajad. Nad olid ka kavalad kaupmehed, kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad. Nad elasid skaldide ja saagade maailmas, igapäevaelus oli nende ühiskond aga oma aja kohta silmatorkavalt avatud ja demokraatlik.
Kes meist poleks puutunud kokku romantiliste piltidega viikingitest kui muistsetest Põhjala kangelastest. Kahjuks on enamik taolisi kujutelmi aga täis vigu. Parimaks näiteks on siinkohal üldlevinud pilt sarviliste kiivritega suurekasvulistest meestest uhke draakonipeaga laeva pardal. Tegelikult ei kandnud viikingid kunagi sarvedega kiivreid, nende meeste keskmiseks pikkuseks oli 165 cm, naistel 154 cm. Valdav enamik viikingeist olid rahumeelsed talupojad, merekaubanduse ja –röövimisega tegeles neist vaid käputäis. Skandinaavia viikingiaeg ja sellele vastav periood Baltimaades – noorem rauaaeg – on olnud laiemale üldsusele küllaltki vähetuntud eeskätt Nõukogude ajal esiajaloo käsitlemisel kehtinud piirangute tõttu. ”.
Eestist, eriti Saaremaalt leitud võõrapärased esemed, sealsed sadamakohad ning linnused annavad tunnistust ühiskonnast, ms oli organiseeritud naabermaadega samal tasemel ning milles meresõit ja kaubandus – paraku ilmselt ka piraatlus – omasid tähtsat rolli. Pole võimalik käsitleda skandinaavlaste idaretki, pööramata tähelepanu muistsetele saarlastele, kuralastele või ka muudele Läänemere idaranna elanikele. Kasutades terminit ‘viikingid’ selle laiemas tähenduses võib täie kindlusega rääkida ka Eesti viikingitest.
Viikingite retked
Viikingid rändasid, kauplesid ja rüüstasid kogu Euroopas, jõudsid idas kuni Bagdadini ja läänes koguni Ameerikasse. Island avastati aastal 870 ning Gröönimaa aastal 985. Viiking Leif Eriksson oli ilmselt esimene eurooplane, kes astus Ameerika pinnale Newfoundlandis tänapäeva Kanadas, ning seda juba 1001. aastal.
Viikingiaja tinglikuks alguseks loetakse aastat 793, kui ootamatult põhja poolt ilmunud sõdalased rüüstasid Lidisfarne kloostrit ühel Inglismaa kirderanniku saarel. Selline jultumus oli šokiks kogu kristlikule maailmale. Ometigi ei jäänud “põhjamaa paganate” rüüsteretk viimaseks, vaid sellesarnastest sai Lääne-Euroopa jaoks õudne reaalsus veel mitmeks sajandiks.
Viikingid tungisid piki Euroopa suuri jõgesid – Rein, Seine, Loire – kuni Pariisini välja. Pariis rüüstati 845. aasta lihavõtete ajal; kutsumata külalistest vabanemiseks pidi Prantsusmaa kuningas Karl maksma viikingeile 3150 kg hõbedat. Lisaks võttis viikingite pealik Ragnar suveniiriks kaasa tükikese linnaväravast. Küllap pakkus linlastele lohutust teadmine, et nii Ragnar ise kui ka enamik tema meestest surid tagasiteel kodumaale ootamatusse haigusesse.
Viikingid hakkasid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid, nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama Normandiasse ja Põhja-Inglismaale, sulasid kohaliku rahva sekka ning võtsid omaks kohaliku keele.
Viikingid idateel
Idaviikingid, keda mõnikord ka varjaagideks kutsutakse, purjetasid üle Läänemere ning piki Venemaa suuri jõgesid alla lõuna poole. Paljude taoliste reiside sihtpunktiks olid tolleaegse maailma rikkamad linnad, Bütsantsi keisririigi pealinn Konstantinoopol (praegune Istanbul) ning Araabia kalifaadi pealinn Bagdad, aga viikingid on käinud ka Jeruusalemmas ning küllap kaugemalgi. Bütsantsi keisri ihukaitsemeeskond koosnes viikingitest; tuleb siiski märkida, et meieni säilinud ihukaitsjate nimede seas oli ka mitmeid soome-ugri ja balti isikunimesid.
Vastavalt pärimusele ja Vene leetopisside andmetele asutasid peamiselt praegusest Rootsist pärit idaviikingid 862.aastal Vana-Vene riigi. Loode-Venemaal olid nende tähtsamateks keskusteks Novgorod, Vana-Laadoga ja Irboska. Viikingitest ülemkihi olemasolust nii nendes linnades kui ka Kiievi ümbruses annavad tunnistust rohked skandinaaviapäraste matustega kalmed.
Tõenäoliselt kontrollisid kõiki Orienti viivaid kaubateid läänemeresoome ja balti päritolu rahvad. See oli niinimetatud Idatee – Austervegr – mille kaudu voolasid Euroopasse idamaade vürtsid ja hõbe, Idamaa riikidesse aga Põhja-Euroopa karusnahad, vaha ning orjad.
Baltikumist lähtus kolm marsruuti, mis ühendasid suurte Venemaa jõgede kaudu läänemaid idaga.
Esimene neist ulatus Kesk-Rootsist Ahvenamaale, sealt piki rannikut tänase Helsingini ning jätkus Soome lahe kallast mööda Laadogani. Teine tee algas Saaremaalt, läks Pärnu- ja Emajõge pidi üles, läbi väiksemate veekogude üle veelahe Peipsi järve ja sealt edasi Venemaale. Rikkalikud aarded ja vanimad Eesti linnad selle tee ääres tõendavad, et tegemist oli ilmselt populaarseimaga kolmest võimalusest. Kolmas tee viis Väina jõge mööda otse Venemaale.
Viikingiaegne Eesti
Kuigi viikingid rajasid oma kolooniad praegusele Venemaale ja ka Soome lääne- ja idarannikule, ei suutnud nad kanda kinnitada Baltimaades. Ometigi pidi enamik tähtsatest kaubateedest kulgema piki siinset rannikut või jõgesid. Küllap oli siin põhjuseks skandinaavia kroonikates kirjeldatud “idatee meeste” aktiivsus, mis ei lasknud Rootsi viikingeil siia omi kaubakeskusi rajada. Ohtlikuks muutusid eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil, mida vahest romantiliselt nimetataksegi Eesti (resp. Läti) viikingiajaks.
Selgeimat tunnistust läbi Eesti voolanud rikkustest annavad maapõue peidetud hõbeaarded, mille rohkuse poolest suudab Eestiga Läänemere ümbruses võistelda üksnes Gotlandi saar. Ka kogu siinne arheoloogiline leiumaterjal osutab väga tihedatele sidemetele nii Rootsi viikingite kui ka Venemaa varjaagidega.
Muistsetest eestlastest kui viikingite maailma täieõiguslikest liikmetest annavad tunnistust rohked kalmeleiud. Mõistagi maeti koos ehete ja relvadega vaid ühiskonna rikkamaid liikmeid, piirkondade ja külade vanemaid ning nende perekondi. Relvad ja ehted, mis koos surnuga põletati, olid mõnikord Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Eriti internatsionaalsed on olnud relvad, mis on ka mõistetav, kuna sõjas oli vaja püsida naabritega võrdsel tasemel. Ka meeste ehted ning küllap rõivadki on Eestis olnud sarnased ülejäänud Põhjamaade omadele. Seegi annab tunnistust ühtsest maailmapildist – ettekujutus pealikule või muidu jõukale sõjamehele sündsatest relvadest ja ehetest oli ühesugune nii Läänemere ida- kui ka läänekaldal.
Viikingid – merede valitsejad
Viikingid olid osavad ja julged meresõitjad. Oma pikkade puust laevadega seilasid nad ka üle tormise mere. Merel liikus viikingilaev peamiselt suure nelinurkse purje abil, ranniku läheduses või jõgedel sõitmiseks langetati aga mast ning asuti aerutama. Kui vähegi võimalik, purjetasid viikingid ranniku nägemisulatuses ning päevavalgel. Avamerd ületades kasutati navigeerimiseks päikest ja tähti. Õige tee leidmiseks pandi teraselt tähele ka tuulte suunda, merelinde, lainete iseloomu.
Paremini säilinud viikingilaevad on leitud rikaste viikingipealike matustest, tuntumatena võiks nimetada Osebergi ja Gokstadi laevu Norras. Ehkki ka neil juhtudel on puit siiski enamasti kõdunenud, kuid laeva kuju saab restaureerida säilinud raudosade järgi. On teada ka rohkesti drakkareid kujutavaid pilte.
Tänapäeval on ettevõtlikud inimesed Skandinaaviamaades ehitanud uuesti mitmeid viikingilaevu ning isegi reisinud nendega päris-viikingiretkede laevateedel.
Millal leitakse Eesti oma viikingilaev?
See on küsimus, mis on erutanud kõiki muinasajaga tegelejaid siinmail. Arheoloogidele on teada, et Eestis põletati viikingiajal surnuid mõnikord laevas või paadis, nagu Skandinaaviaski, kuid põletamata viikingilaevu pole Eesti kalmetest leitud. Kes teab, võib-olla ootab mõni hukkunud viikingilaev siiski tänaseni oma avastajaid kas rannikumeres või praeguseks juba maismaal. Maapind on viimase tuhande aasta jooksul Eestis nii kiiresti tõusnud, et mõneski viikingiaegses sadamakohas haritakse tänapäeval hoopis põldu.
Kroonikakirjutaja Läti Henrik on märkinud eestlastel olevat kahte eri tüüpi laevu – piratica ja liburna. Neist esimene oli sõja-, teine peamiselt kaubalaev. Sõjalaev mahutas umbes 30 meest, sellel oli kõrge, arvatavasti draakoni- või ussipealine vöör ning nelinurkne puri. Eestlastest viikingite laevad olid niisiis lähedased Skandinaavia omadele, kuigi ehituslikes detailides esines ilmselt ka erinevusi.
Vanimad Eesti vetest leitud laevavrakid pärinevad 13.-14. sajandist ning need on avastatud Pärnus ja Saaremaal Maasilinnas. Riiast on leitud 12.-13. sajandi viikingilaeva vrakk, mis Läti asjatundjate arvates võiks olla valmistatud Kura- või Saaremaal.
Muistsete laevade ja meresõiduga on Eestis tegelenud allveearheoloog Vello Mäss, kellelt sel teemal on ilmunud hiljuti raamat. Viimases toodud andmeid ja illustratsioone on kasutatud ka siinkohal.
Viikingid kui sõdalased
Isiklik vaprus oli iseloomujoon, mida viikingid hindasid üle kõige. Sõjamehed pidid olema igal hetkel valmis järgnema oma pealikule või kuningale võitlusesse, rüüste- või kaubaretkele. Vaid sõjas võideti igavest kuulsust ning igamehe unistuseks oli langeda lahingus, relv käes. Nii hukkunud sõjamehi ootas Valhalla, kus nad võisid tegeleda igavesti sellega, mis neile kõige südamelähedasem: süüa, juua, pidutseda ning tapelda.
Eestlastest viikingid Skandinaavia saagades
Eestlasi ning eestlastest meresõitjaid on mainitud Skandinaavia saagades ning muudes kirjalikes allikates mitmel korral. Sageli on juttu ka umbmäärasemalt “idateede meestest”, kelle all on mõistetud muuhulgas ka eestlasi, peamiselt saarlasi, ning kuralasi. Eestit või selle erinevaid piirkondi on mainitud paljudel ruunikividel, teatamaks mälestatava isiku viibimisest või koguni surmast siinmail.
Snorri Sturlusoni saaga sõnade kohaselt olevat Rootsi kuningas Erik korraldanud aastail 850-860 retki Läänemere idakaldale, sealhulgas Eestisse ja isegi alistanud need alad enesele.
967.a. sõitis Norra tollal kolmeaastane kuningas Olav Trygvesson koos oma ema Estridiga kaupmeeste seltsis Novgorodi Estridi venna Sigurdi juurde, kui neid merel ründasid eesti mereröövlid. Olav sattus oma emast lahku ning müüdi koos kahe kaaslase, Torulfi ja Torgilsiga julmale eestlasele, kelle nimeks olnud Klerkon ja kes surmas Torulfi tolle nõrkuse pärast. Olavi ja Torgilsi vahetas Klerkon hea kitse vastu.
Poiste uus peremees Klerk müüs nad edasi lahkete eestlaste peresse, kus isanda nimi oli Reas ja emanda nimi Rekon. Olav kasvas Eestis üles ja vabanes alles kuue aasta pärast, kui tema onu teda juhuslikult turul silmas ning tema ja Torgilsi vabaks ostis. Ema Estrid vabanes veel aastaid hiljem.
Njalli saaga lauludes mainitakse islandlastest viikingite merelahingut eestlastega kusagil Saaremaa lähedal 972.a. Kroonik nimetas eestlasi eesti viikingiteks ning nende laevu sõjalaevadeks.
Novgorodist saabunud varjaag Ulf (Uleb) löödi 1032.a. Novgorodi kroonika andmetel puruks ilmselt tänapäeva Tallinna läheduses Raudsete Väravate juures toimunud merelahingus.
Kroonik Saxo Grammaticuse andmetel rüüstasid kuralased ja saarlased 1170.a. Taani laldel. Eesti mereröövleid oli tõenäoliselt ka 1187.a. Kesk-Rootsi pealinna Sigtuna hävitanud “idatee meeste” hulgas. Läti Henriku kirjeldustes 13. sajandi algupoolest mainitakse korduvalt saarlaste röövretki Skandinaaviasse, nagu ka merelahinguid saarlastega Läänemere idarannikul.
Linnused
Võrreldes Läänemere ida- ja läänekalda muistset kultuuripilti, torkab silma idakaldale omane eriline linnusterohkus. Selline tendents on jälgitav juba pronksiajal, kuid just viikingiajal muutub kindluste hulk eriti silmatorkavaks. Viikingiajaks olid välja kujunenud kihelkonnad, mis hilisemal ajal funktsioneerisid administratiivsete ning kiriklike territoriaalüksustena. Kihelkonnakeskustes, hilisema kiriku lähistel, linnamäed asuvadki. Linnused olid tsentraliseeritud võimu keskusteks ning kohaliku üliku hästikindlustatud residentsiks.
Kindlustused muutusid eriti tugevaiks 11. sajandil, kui osa varasemaid linnuseid hüljati ja nende lähedusse ehitati uued. Nagu paljud teisedki ilmingud, viitab see tähtsatele ühiskondlik-poliitilistele muutustele tollases Eestis; ilmselt suuremale kihistumisele ja võimu tsentraliseerumisele.
Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et linused olid pidevas kasutuses. Ühes Eesti suuremas linnuses, Varbolas, on leitud üle 70 erineva elamu jäänused. Majad ehitati ristpalkidest, nurgas asus ahi. Ülikute maju pole teiste seast eristatud, kuna linnnust on uuritud vaid osaliselt.
Viikingiaegne rõivastus
Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga, eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega. Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega.
Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga.
Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades).
Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi.
Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid.
Viikingirelvad
Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe.
Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid.
Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid.
Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks. Nooleotsi leidub harva, kuid liivlaste laibamatustes esineb tihti kilpide ja nooletuppede jäänuseid.
Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament.
Naiste riietus
Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid.
Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega külge õmmeldud pronksspiraalide ja värvikirevate kõlapaeltega. Sõba mähiti ümber õlgade ja kinnitati eest hoburaudsõlega.
Pronksspiraalide rohkus viikingiaegsetes naistehaudades on märkimisväärne. Spiraalidega ääristati kleidid, sõbad ja pearätid ehk linikud. Tikandid pole säilinud.
Vööl kanti kõladel kootud või nahast vööd. Nahkvööd olid kaunistatud pronksnaastudega ja vööl rippus pronksplekiga ehitud noatupp, võtmekimp jms. Vöö on ka ajaloolisel ajal olnud üheks olulisemaks riidetükiks just maagilises kontekstis. Vööl on usutud olevat kaitsev-maagilisi omadusi; vanema kihistuse regilaulud jutustavad sageli vööd kuduvatest (elulõnga motiiv?) ilmaneitsitest. Vööd kanti sageli ka öösel, isegi rasedad naised pidid vööd kandma (kaitses kurja silma eest).
Pronksspiraalidest peaehted ning pronksmustritega ehitud linikud olid levinud kõikjal üle Eesti. Nõue, et abielunaised ei väljuks kodust katmata peaga, oli tõenäoliselt valitsevaks juba viikingiajal (Skandinaavias on sama traditsioon). Antud kommet seostatakse reeglina ühtaegu nii vajadusega abielunaist mingi staatussümboolikaga eristada kui ka paljudes eelindustriaalsetes ühiskondades levinud uskumusega, et mehega suguliselt läbi käiva naise juuksed sisaldavad väge ning et seda väge tuleb kontrollida (s.o. juuksed tuleb ära lõigata või peita).
Tähelepanuväärseim ehe, mida Eesti naised 11. sajandil kandsid, oli kindlasti rinnaehe, mis koosnes rinnakeedest, rinnanõeltest ja keekandjatest. Keede pikkus ning arv sõltus ilmselt kandja jõukusest, kuid enamik viikingiaegseid naisematuseid sisaldab vähemalt mõned rinnakee tükid. Viikingiaja alguses olid nõelad üsna tagasihoidlikud; 10. sajandist alates muutusid nõelad suuremaks ning ketid pikemaks ja raskemaks. Keede külge kinnitati sageli ripatseid ja kuljuseid.
Rikkamad naised kandsid korraga mitut kaelavõru ja kuni kümmet käevõru korraga. Viikingiaegne Eesti on rikas paljude erinevate käevõrutüüpide poolest, vaid spiraalkäevõru esines üle kogu maa. Ka sõrmuseid on mitmeid eri tüüpe, neid kandsid nii naised kui mehed. Sõlgede tüpoloogia on samuti väga rikkalik; sõlgedega kinnitati sõba ja särgikaelust.
Naiste ehted on jagatavad kahte põhitüüpi: Saare- ja Läänemaa ning Ida-Eesti ehted. Saare- ja Läänemaal kanti palju kolmnurkse kujuga rinnanõelu ning teatud tüüpi käevõrusid ja kaelavõrusid. Ida-Eestis ei tarvitatud viikingiaja alguses pea üldse rinnakeesid, mistõttu on ka tõenäoline, et rinnanõelte abil kinnitatava umbkuue asemel kandsid Ida-Eesti naised vaipseelikuid. Ida-Eesti tüüpi rinnaehteid (ristikujulise peaga) hakati kandma alles 11. sajandil. Käevõrude ja kaelavõrude tüüpe oli Ida-Eestis aga enam kui Läänemaal.
Viikingite naised ja lapsed
Viikingite naistel oli rohkem iseseisvust kui nende suguõdedel keskaegses Euroopas. Perenaine valitses ja juhtis kodust majapidamist, eriti kui mehed olid ära oma pikkadel retkedel. Naiste ja meeste tööd olid tollases maailmas selgelt ära jaotatud ning üksteise tegevusalale niisama ei kiputud. Kuigi Skandinaavia legendides figureerivad naissõdalased valküürid, pole meieni säilinud siiski mingeid andmeid tegelike naissõdurite kohta.
Erinevalt Skandinaaviamaadest on Läänemere idakaldal naistele mõnikord relvi hauda kaasa pandud, kas tööriistadena või staatuse sümbolina. Nuga rikkalike pronkskaunistustega tupes kuulus Eestis iga naise peoriietuse juurde.
Kõik viikinginaised veetsid osa päevast kedervarrega kedrates. Oli tohutult aeganõudev töö saada villast või linast lõnga, millest seejärel vertikaalsetel kangastelgedel kooti riie. Meieni säilinud kujutistel viikingiaja naistest hoiavadki nad sageli käes kedervart.
Eesti viikingiaegseid naisematuseid on teada sama palju kui meeste omi. Rikaste naiste haudu näib esmapilgul enamgi esinevat, kuid see mulje võib jääda ka sellest, et naised kandsid üldse rohkem ehteid.
Üldiselt usutakse, et matmiskombed peegeldavad ühiskonna uskumusi ja maailmavaadet. Viikingiaegsed rikkalikud hauapanused naiste matustes tõenäoliselt viitavad naise olulisele positsioonile tollases ühiskonnas, mida mõjutasid nii ta oma kui ka tema abikaasa sotsiaalne staatus.
Põletuse läbi halvasti säilinud luumaterjal ei võimalda kindlaks teha kadunu vanust ning seeläbi on raske öelda, kas ka vallalisi tüdrukuid maeti rikkalike panustega või oli see vaid abielunaiste privileeg (ehk teisisõnu: kas vanemate ühiskondlik seisund oli samavõrd oluline kui abikaasa oma). Noorema rauaaja hilisema perioodi laibamatustes on tüdrukute matused naiste omadest siiski tagasihoidlikumad.
Mõnedest Saaremaa naisehaudadest on leitud kaaluvihte. Sarnaseid matuseid on ka Skandinaavias. Osa uurijaid näeb selles naiste aktiivset osavõttu kaubanduses, osa seostab kaaluvihte vaid staatussümboolikaga. Arvatavasti oligi naisel enam rolle kanda kui vaid majapidamise juhtimine, sest mehed veetsid ju suure osa ajast kodust eemal kaubitsedes ning sõdides.
Araabia rännumees, kes külastas Hedeby aolinna Lõuna-Skandinaavias 950.a., kirjutas, et sealsed naised armastasid toonitada oma silmade ilu nende ümbrust tumedamaks värvides. Kirjeldaja lisas, et sama tegid ka paljud viikingite mehed. Ka ehteid kandsid mehed sama rohkesti kui naised.
Lapsi oli viikingiaja inimestel palju, kuid enam kui pooled neist surid väikelapseeas. On arvatud, et oma üheaastast sünnipäeva nägi kümnest vastsündinust vaid kolm. Ka naiste keskmine eluiga oli meeste omast lühem, eriti kuna väga paljud noored naised surid nurgavoodis.
Viikingite lapsed kasvasid kodus, kus nad õppisid erinevaid töid oma vanemate ja teiste kodakondsete kõrvalt. Skandinaavias, aga võib-olla ka Eestis, oli kombeks anda eriti pealike peredest pärit poisslapsi mõneks ajaks kasulapseks mõne teise pealiku perre.
Poisid hakkasid juba üsna väiksena harjutama relvade käsitsemist, algul puu- hiljem pärisrelvadega. Poiste matustest on mõnikord leitud ka pärisrelvade väiksemaid koopiaid.
Kui viikingid jäid võõrale maale pikemaks ajaks pidama, tõid nad sinna ka oma naised ja lapsed. Nii tekkisid skandinaavlaste kolooniad, mille elanikud aga juba mõne põlvkonna pärast sulasid kohaliku rahva sekka.